Artikli eesmärk on ülevaade õpitehnoloogia (learning technology) tehniliste standardite rollist koostoime võimaldamise kontekstis, standardiseerimise protsessist ja tulemusest.
60ndatel oli loodud erinevaid hüpermeedia süsteeme, mis olid üksteisest isoleeritud. Üldiste kokkulepete asemel oli igal süsteemil oma dokumentatsioon, mis polnud hoolimata samast tegevusvaldkonnast kuigi kasutuskõlbulik teise süsteemi konktekstis (nn "docu-island"). 90-ndateks olukord muutus, 3 standardi abil, mis võimaldasid veebirakendustel omavahel suhelda (HTTP (juurdepääs dokumendile), URL (dokumendi asukoha määratlemine) ja HTML (dokumentide struktuur)), liideti isoleeritud süsteemid WWW-ks. Olemuslikuks/sisuliseks hüveks, mida standardite abil saavutatakse, on kooskasutatavus (interoperability) (mis nt lõppkasutaja seisukohast avaldub võimaluses valida erinevaid vahendeid sama sisu tarbimiseks).
Utreeritult (vähemalt tavakasutaja jaoks) võiks standardid jaotada kaheks- "de facto" standardid (nt MS dokumendivorm) ja avatud standardid, mis püüdlevad samuti "de facto" staatust.
Standardiseerimise käigus organisatsioonid nagu IEEE, ISO/IEC jne üritavad koondanda väiksemate ettevõtete sisemiste protsesside spetsifikatsioone kogu valdkonnale kasutatavaks (vahel ka ettevõtteid toetades selle jaoks). Seepärast ongi standardiseerimise protsessis kuvandid juba varakult avalikud aruteluks, täpsustamaks valdkonna vajadusi. Eriti oluline on see õpivaldkonnas.
Päris uued mõisted mu jaoks tulid õpitehnoloogia standardite peatükis (kõik "learning ..." mõisted), kuid kuna artikkel oli üsna sissejuhatava iseloomuga, siis suhteliselt uuteks nad jäidki :) Oluline oli, et õpitehnoloogiate standardite ülesanne on võimaldada koostoime, kuid vastav standard tuleb välja töötada koostöös lõppkasutajatega.
No comments:
Post a Comment